Oma valm

Mesilaste kättemaks

Elas kord üks karu, kes oli jube ahne mee järele ja vasrastas koguaeg seda ainult ühtede ja samade mesilaste käest. Ükskord lõunapoolikul kui karu oli jälle oma meevargus retkel olid mesilased teinud plaani kuidas karu eemale ajada ja üldse talle selgeks teha, et nende mesi ei ole talle mõeldud. Karu oli muidu iseloomult selline julge, kuid mitte eriti nupukas. Tema muidugi arvas et mesilased on suhteliselt ohtud, väikesed, mõttetud putukad, kes temasugusele karule liiga ei teeks. Pelaegi arvas ta veel seda, et tema on loomade kuninga poolt rohkem soositum ja kõrgemal astmel kui mingid tühised mesilased. Nii tegid siis mesilased plaani valmis, mis oli väga hästi kavandatu. Tuli siis see julge karu ja marssis lihtsalt nende mesilaste majakese juurde ja aga lükkas käe sisse ja krabas mett. Natuke küll mõtles kui tavalisest erinevalt ühtegi mesilast ei tulnud, kuid ega ta suurt välja ei teinud. Võttis ta, aga käe välja ja hakkas mett mugima lendasid järsku kõik mesilased talle näkku ja hakkasid teda suskama sinna ja tänna nii, et karul oli jube valus. Karu möirgas kül, et teie väikesed mutukad ei tohi mulle midagi teha ja küll ma teile kätte maksan, aga oma õppetunni sai ta kätte alahinnates mesilaste võimu ja väge.

*
Eks see oli väike süütu lugu sellest ja sellel pole jubedaid tagajärgi, aga meie tänapäeva elus puudub inimestel üksteise vastu austus ja ollakse väga ülekohtused endast allpool seisvate inimeste vastu ning alahinnatakse inimesi nende raha puuduse või mõne muu sellise asja pärast ja kuigi selles loos näitasid mesilased koha kätte, siis tänapäeva elus seda nii tihti ei juhtu et austusetta inimesed suudavad ennast näidata teises valguses.