Monday, April 6, 2009

Mäng Viiki.

„Mäng viiki”

Aleksander Suuman

Mina olin merel ja nägin ringi lendamas luiki. Oli tuulevaikne ja külm. Silmasin enda ees igatsetud saart. Mõtlesin kas need luiged on üldse päris või need on mu kujutlusvõime tulemus. Suutsin vaid mõelda, kust nad tulevad ja mis nad tegelikult on. Mul tekkis arvamus, et ehk nad tulevad meile Antimaalt, kus pole mulda külvi ega kündi.

Niipalju luikedest, kes tulid-läksid. Ma tõusin enda unest ja märkasin loojuvat päikest mis murdis pilvede vahelt läbi. Saar meie ees aina lähemale jõudis. Rannal paistis viipav inimene, kui hiid ja samal hetkel laulma hakkas Paadi-Eevalt. Tema sõnasid ma ei mõistnud kuna mootor mütsus meie vahel. Ta rääkis mulle oma pilguga. Ta rääkis mulle oma saatusest ja mul tekkis tunne nagu ma ei sõidaks mööda merd vaid hoopis mööda tema saatust. Ta viipas käega tuuletorni poole ja me jõudsime saarele. Meil vastas oli salk eitesid, mõistsid meie üle „kohut” sest me olla kasutanud liiga palju külmarohtu. Öö tuli ja tema järel saabus lumi tuisuga mis pöördus lõpuks suureks tormiks. Lumesadu tundus mulle kui luiged kellest ma ennist olin mõtisklenud. Kuigi väljas ulgus tuul, magasin mina ja mul oli soe. Unes nägin ma ennast merikapsa lehti nüsimas. Mul tekkis mõte mis see uni küll tähendab. Algas uus päev, mis oli üks hilissügisene, kuigi oli koerailm. Mina seisin pangal ja märkasin laineharjasid mis enam ei mänginud jänest, vaid täkke ja kuigi meri oli rahutu olin mina rahulik. Saabus kolmas päev ja mu aeg oli otsa saanud ma kippusin koju. Torm oli ööga vaibunud. Laht oli jääs. Mul polnud saarelt kuhugi minna kuna meri oli järsku mind pannud kinni. Algas neljas päev saabus ja teha polnud muud kui oodata järgnevat päeva. Ma lootsin et tõuseks tuul mis lõhuks jää või tuleks külm et jää hakkaks kandma. Kõik loodus magas kui ma lõin aega surnuks kõndides nõmmel. Viienda päeva lõunal ma otsustasin minna ja proovida põgeneda sellelt saarelt. Koos ühe külamehega kes mind saatis läksime jääle mis oli nõrk ja ohtlik. Meest hüüti mereröövliks. Algselt läks rännak hästi nii otseselt kui kaudselt mõttes. Me liikusime edasi mööda õrna jääd, kuid ei juhtunud midagi ohtlikku. Silmasin eemal tsiviliseeritud ilma ja mu meeled hakkasid tööle. Kui järsku mina ja röövel raksasime Merisilma ja olime sunnitud tagasi pöörduma kuigi tsiviliseeritud maailm oli lähedal vast kolm neli sada sammu. Me jäime hilja peale ja kui saabus öö ei näinud me tagasiteel enam jalgagi tõsta. Mereröövel siis pakkus et ehk õige paneks suitsu ette. Oli südaöö ning panimegi suitsud ette ja pidasime plaani. Ei oskagi öelda, kas päästis mind plaan või pime juhus. Kuuenda päeva hommikul kui uni veel silmas olin, näpistasin kõrvalesti, kartes, et olen ärganud teises ilmas. Saar ikka ei tahtnud mind vabastada, ta andis mulle aega, aga mitte elu, muudkui õpetades ja kiskudes justkui ma oleks laps. Saar tahtis mind vist väga kinni hoida, ta nagu lausunuks: „Nüüd parem jää siia. Ära mine rannikualadele. Seiska. Hetkel on hilissügis. Kord torm, kord jää.”

Jutt oli justkui kutse selles tühjuse meres. Kas see on lahendus kui olen ise saarele tulnud ning nüüd olen suletud ja kinni.

Üheksanda päeva piimjal hakul laskis lõpuks saar mul minna. Pikalt ta mind veel pilkudega saatis kui ma roomasin laual üle jäävälja. Kord libistasin külg ees, värisedes laual. Higistasin hirmust ning mulle meenusid luiged, kelle olek oli minu omale vastupidine.

Vahepeal roomasin, vahepeal käisin käpuli. Külm udu hajus ning kohe kui tahtsin puhata, vajusin ma jääle. Seal jääl tundsin end teistmoodi.

Ma oleks justkui iseenda kohale tõusnud, ei tea mis sisejõul ning nägin kaugele. Olin vaid näiliselt madalamast madalam. Ma nägin kaugele ette oma eluteed ja nägin oma varajasemaid käike ning häbenesin oma olematuid saavutusi, mille peale enne uhke olin.

Nägin ennast nagu ma olin enne – upsakas, naeruväärne, ennast täis, edev ja ahne. Nüüd jälle kõlasin kokku ümbritsevaga.

Mõte viis mind jälle luikedeni, olin jälle seal kus olin olnud alguses. Tol hetkel tänasin taevast, et minu ränd ei olnud luigelend.